Keratosis pilaris on üks levinumaid geneetilisi nahaprobleeme maailmas. Tegemist on täiesti ohutu nahaseisundiga, kuigi võib olla ebamugav kosmeetiline probleem.

Olen enamuse täiskasvanuelust olnud alati suhteliselt ühes ja samas kaalus – 62 kg. Peale ema surma hakkas mu kaal langema, kuigi ma ei muutnud toitumises midagi. Kaal langes päris kiiresti ja tundsin end aina nõrgemana. Lisaks füüsilisele nõrkusele mõjus emotsionaalselt see kaalukaotus raskelt, kuna nii mu ema kui isa kaotasid haigusega kogu oma kehakaalu. Mulle tundus, et minuga läheb samamoodi,…

Ma tundsin, et ma hakkan vaikselt, hästi vaikselt, muutuma tagasi iseendaks. Selleks endaks, kes ma olin kunagi ammu. Mitte 5 või 10 aastat tagasi, vaid veel ammusemast ajast. Keegi, kes oli seltskondlik, õnnelik, jutukas, vali. Tundsin end kuidagi.. elus. Naersin jälle, üle väga pika aja. Nii hea oli tunda, et kuskil sügaval mu sees on see osa minust veel elus.

Käisin oma psühhiaatri vastuvõtul ja ta saatis mind haiglaravile tahtest olenematus korras kohe samal päeval. Ma küll ütlesin, et ma ei saa lihtsalt kohe minna, mul on ju lapsed, kellele ma pole isegi veel rääkinud ega neid selleks ette valmistada saanud. Alles ma viibisin haiglas ja see aeg oli raske neile. Ta ütles, et siis tuleb kutsuda sõbrad ja lähedased…

Minu lemmik mälestus lapsepõlvest on emaga kahekesi põrandal istumine ja ajakirjadest piltide välja lõikamine. Ma ei mäleta, mille jaoks me seda tegime, aga ma mäletan nii hästi seda hetke. Päeviku pidamine, scrapbooking ja kõik muu selline on tõesti mu lemmik.

Kui Lily just Lunaga õues ei ole, me päevikutesse ei kirjuta või oma karudega ei mängi, siis me põhimõtteliselt kogu ülejäänud aja kaisutame. Ta on nii suur kaisutaja. Ja see on praegu parim asi mu elus. Ta tahab olla kogu aeg kaisus. Me kas kaisutame niisama vaikselt või räägime sel ajal juttu, ta jutustab minuga kõigest. See on lihtsalt nii…

Ma tegin selle päriselt ära! Lõikasin juuksed poole lühemaks! Kuigi armastasin oma ülimegapikki juukseid ja nad olid vaatamata oma pikkusele täiesti terved, siis juba mõnda aega tagasi hakkasin tundma soovi lõigata.

Ma ei ole osanud oma kogemust kuidagi sõnadesse panna või kokku võtta. See teekond on endiselt pooleli.

Tunnen ennast nii imelikult. Ei oska seda sõnadesse panna. Tahaksin rääkida, koos olla, lähedust tunda. Kallistada. Tahaksin neid eesseisvaid päevi läbi rääkida, hirmudest rääkida, kellegi õlale toetuda, soojust tunda. Igatsen praegu oma ema rohkem kui kunagi varem, mõtlen temale nii palju. Tunnen justkui vahel tema keha soojust ja lõhna ning see teeb nii kurvaks.

Juba järgmine nädal lähengi haiglasse. Aina lähemale tuleb see kuupäev ja ma isegi ei tea, mida ma tunnen. Ma ei saa isegi aru, kas see on üldse hirm, praegu justkui polegi mingeid tundeid. Täna helistati mulle ja küsiti, kas olen ikka tulemas või olen ümber mõelnud. Ütlesin igasuguse kõhkluseta, et tulen.